Blogi

Igal rohenäpul on unistus oma ideaalsest aiast – õiterohked ja lopsakad taimed ning nende kasvu toetav viljakas muld. Tihti aga avastame ennast olukorras, kus kobeda musta mulla asemel on meie koduõuel väheviljaks paepealne, liivane või savine pinnas. Sellises olukorras on parim lahendus kasvatada seal just neid taimi, mis on antud kasvukohale sobilikud või siis mullaviljakuse suhtes vähenõudlikumaid liike. Sedasi osavalt planeerides võib tulemuseks olla väga kaunis ja eriline aed. Samas seab väheviljaks muld suured piirid võimaliku taimevaliku osas ja kõiki lemmiktaimi ei pruugi olla võimalik istutada, sest nad kasvavad siis aeglaselt ja jäävad kiduma.

Mullaviljakuse parandamiseks on olemas erinevaid mooduseid: mineraal- või orgaaniliste väetistega väetamine, komposti või muude sidusainete lisamine, mis aitavad parandada mulla füüsikalisi ja keemilisi omadusi. 

Väga tänuväärsed materjalid mulla omanduste parandamiseks on orgaanilised multšid. Mida peenema struktuuriga on materjal seda parem. Seda just see tõttu, et peenemad multši osakesed lagunevad mullas elutsevate mikroorganismide toel kiiremini taimede poolt hästi omastatavateks toitaineteks.

Üks lihtsamini kättesaadavaid materjale on peene struktuuriga (0-15 mm) männikooremultš. Sellel tootel on kolm väga head omadust: hoiab niiskust, pärsib umbrohtude kasvu ning lagunedes parandab mulla viljakust.  

Istutusalasid kattes tasub eelistada varianti, kus multš laotatakse otse mulla pinnale. Otsekontaktis mullaga algab multši lagunemine oluliselt kiiremini ja lagunenud osad segunevad paremini mullaga. Kui iga aasta multši kihti 2 – 3 cm paksuses uuendada, võib näha, et 5 – 6 aasta möödudes on multši kihi alla n-ö vana mullakihi peale tekkinud 3 – 5 cm paksune toitainete rikkas lagunenud multši kiht. Sügavamale kaevates on näha, et lagunenud multši peenemad osad on sademete poolt uhutud ka varem peenras olnud mullakihtide vahele. Sedasi saab luua viljaka ja koheva mullakihi, kus enamus taimed kasvavad edukalt. 

Tänu multšimisele muutub muld kohevamaks ja õhulisemaks, mis tagab selle, et maapinnal ei ole enam ohtu suvel üle kuumeneda ning talvised külmakerked ohustavad taime juurestikku vähem. Muld hoiab paremini optimaalset niiskust, sest rohkelt orgaanilist ainet sisaldav muld on põuakindlam. Kui katta istutusalad piisavalt paksu multšikihiga, milleks on peene männikoore puhul 5 – 8 cm, on umbrohu kasvamine tugevalt pärsitud ja kui juhtubki mõni juurumbrohi multšikihist läbi tulema, siis on nende eemaldamine kohevast mullast tunduvalt lihtsam.

Esimeste öökülmade saabudes korjatakse ära kõik rooside mahavarisenud ja põõsa küljes olevad lehed ning õienupud. Mahavarisenud lehtedel võivad talvituda seenhaiguste eosed. Eoste hävitamiseks tuleb roosipeenralt korjatud lehed kindlasti ära põletada, mitte mingil juhul komposteerida!Roosid lõigatakse tagasi sügisel enne katmist. Rooside lõikamise peamiseks eesmärgiks on vabaneda vanadest võrsetest ning stimuleerida noorte, tugevate ja tervete võrsete arengut.

Rooside tagasilõikamine neid talvituma sundimise eesmärgil ei pruugi alati õnnestuda: kui väljas on jätkuvalt väga soe, võivad nad kärpimise peale hoopis võrseid ajada. Siiski oleks mõistlik lõigata esimeste öökülmadega ära rooside õied ja õienupud, kuna õitsemine kulutab taime jõudu väga tugevalt ja seda võiks enne talve pigem säilitada.

Püsivate külmade saabudes on õige aeg rooside multšimisega algust teha. Eemaldatakse surnud, haiged ja puitumata võrsed ja allesjäävaid kärbitakse mõõdukalt, eemaldades puitumata võrse osa kuni puitunud kohani. Tagasilõikus tuleks teha vastavalt sellele, kuidas teostatakse rooside katmine. Kuuseokstega kattes on oluline, et roosivõrsed oleksid võimalikult madalad, et oleks mugavam katta nii et roosivõrsed ei jääks okste alt välja.

Enne multšimist tuleb roosivõrsed katta okstega, et taime ja multšikihi vahele jääks isoleeriv õhuvahe. Okste vaheline õhuvahe aitab vältida roosivõrsete multšikatte all hauduma minemist ja aitab lumekatte all sooja hoida.

Tagasilõigatud rooside ümber tuleks kuhjata kuni 7 cm paksune multšikiht. Katmist tuleks alustada püsivate külmade saabudes, kui maapind on juba kergelt läbi külmunud. Varasem katmine, soojade ilmadega, põhjustab rooside hauduma minekut. Peale maa külmumist võib multšitud roosidele peale asetada kuuseoksad. Need aitavad talvel lumel kuhjuda põõsaste ümber ja lumi moodustabki kõige parema talvekatte. Kuuseoksad peletavad peenrast eemale ka hiired ja kaitsevad kevadel roosivarsi päikesepõletuse eest.

Viimased aastad on näidanud, et sügis venib meil üha pikemaks ja aiatöid saab teha veel novembriski. Pikka ja sooja sügist on hea ära kasutada lehtede ja taimejäänuste kokku kogumiseks, vanade istutusalade katmiseks ja uute peenarde alustamiseks.

Võib küll tunduda, et sügise saabudes elu aias aeglustub, aga tegelikult pinnases toimub veel vilgas tegevus kuni selle külmumiseni. Suvel istutatud puud, põõsad ja muud püsikud kasvatavad alles oma juuri, kasutades selleks mullas olevaid toitaineid ja niiskust. Vihmaussid, putukad ja erinevad mikroobid töötlevad jätkuvalt mullas leiduvat orgaanilist materjali ning multšikiht, mis kevadel ja suvel sai pinnase kaitseks maha laotatud, on tõenäoliselt selleks hetkeks juba oluliselt kahanenud. Seetõttu on just sügisel enne püsivate öökülmade saabumist parim aeg multšiga kaetud alade uuendamiseks.

Sügisel, kui paljud taimed on elutsüklit lõpetamas on parem märgata peenraid, mis on liiga kuivad või madalaks vajunud ja vajavad lisamultši, võib-olla on vaja mõni peenar ümber kujundada või käiguradasid muuta. Niikaua kui maa pole paksu lumega kaetud, võib neid töid teha – seda kõike tingimusel, et maad ei künta ega kaevata. Seega on võimalik igal sügisel oma peenardel multši kasutades kerge vaevaga huumuskihti kasvatada ja mulda parandada. Sügisel multšiga kaetud istutusalade muld on kevadel toitainerikkam, erosiooni eest kaitstud ja soojem kui ümbritsev pinnas, mistõttu on sinna kevadel kergem istutada.

Ajal, kui rohttaimed on lõpetanud kasvamise ja alanud on esimesed sügisesed vihmaperioodid, tuleks multš enne esimeste püsivate öökülmade saabumist laiali laotada. Korralik multiškiht kaitseb taimi kiire külmumise eest ja pikendab oluliselt orgaaniliste protsesside kestust mullas. See on väga vajalik, sest puud, põõsad ja muud püsikud kasvatavad veel juuri ja koguvad nn talvevarusid. Mida kergemini saab talv üle elatud, seda parem on ka nende seisund järgneval aastal.

Veel üheks multši kasutamise põhjuseks on see, et multšimine aitab kõige tõhusamalt umbrohu vastu. Sügisel multšikihiga kaetud istutusaladel on umbrohu kasv kevadel raskendatud. Samuti on sellest läbi kasvavaid umbrohte palju lihtsam välja tõmmata. Kui hoida peenraid multšituna kogu taimede kasvu aja, siis järgmisel kevadel on juba palju lihtsam. Ka kaevamata jätmine hakkab paari aasta jooksul soodsat mõju avaldama. Nimelt just kaevates satuvad umbrohuseemned tihti maapinnalt sügavamale, sobivalt niiskesse mullakihti. Tugevalt umbrohtunud pinnale võib laotada paksu kihi ajalehti või pappi, et takistada tugevakasvuliste umbrohtude kasvu. Sinna peale saab rajada uue peenra.

Kuna taimi võib istutada kogu kasvuhooaja jooksul, siis võib ka sügisel uusi peenraid rajada. Taimevalik on suve alguses küll kõige suurem, kuid see-eest vajavad sügisel istutatud taimed vähem kastmist. Kesksuvise leitsaku ajal lõõskab päike nii tugevalt, et istandikke tuleb usinalt kasta ja varjutada. Parem on aga istutamine siiski hilisema aja peale edasi lükata. Püsikupeenrale seemnetega levinud umbrohi tuleb aegsasti välja kitkuda, et see võimust ei võtaks. Esimestel aastatel säilitab pinnale laotatud õhuke multšikiht mullas niiskust ja takistab umbrohu idanemist, häirimata seejuures püsikute kasvu.

Kui külvatud ja istutatud taimed on kasvuhoo sisse saanud, tasuks peenrad kindlasti talveks multšiga katta. Üsna pea algab ülemises mullakihis täisväärtuslik elu – mulla kobestamine ja õhutamine. Oluline õhurikkuse säilitamisel on ka sellel, et peenarde peal ei käida ja mulda kokku ei suruta.

Uute aedade puhul kasutakse sageli maapinna silumiseks buldooserit-koppa, mille tulemusena pressitakse maapind kõvaks nagu betoon ja sinna peale tuuakse enamasti 10-15 cm paksune musta mulla kiht. Kahjuks ei suuda taimed nii kõva aluspinnase sisse juuri ajada ning multšimine on siin hea võimalus pinnase tasakaalustamiseks ja aluskihi pehmendamiseks. Taimed püsivad paremini, muld ei kuiva ega kao ära ning seda tekib multši kõdunemise kaudu kogu aeg juurde. See ongi põhiline erinevus kõduneva ja mitte kõduneva multši puhul. Parima tulemuse saamiseks võiks paari aasta järel multšikihti 2-3 sentimeetrise kihina uuendada.

Sügisese multšimisega saab vähendada talvistest mullatemperatuuride kõikumisest tingitud riske taimedele. Multš hoiab pinnase suvel jaheda ja talvel soojemana, aidates vältida ja pehmendada suuri temperatuuri kõikumisi mullas, mis ongi taimedele kõige suurem stressitekitaja. Idee on hoida mullatemperatuur ühtlane ehk kui pinnas on külmunud, siis multš hoiab seda külmunult. Tasub teada, et stressis taimed ei kasvata ilusaid õisi ja seda väga pikka aega.  

Savisemate muldade puhul tekib sügiseste vihmade ajal oht liigniiskuseks ja taimed võivad mädanema minna, see kehtib eriti just uute koosluste puhul. Siis oleks tark taimede ümbert hoopis veidi multši eemale tõmmata, et muld kuivada saaks.

Kui maa on veel külmumata, ei ole mõistlik rooside ega teiste taimede katmisega kiirustada, et need soojas hauduma ei läheks. Aga vanad lehed ja muu praht tuleks küll juba ära koristada, sest need on heaks talvituskohaks haigustele ja kahjuritele. Põhjalikum katmine tasub ette võtta siis, kui maa on kergelt külmunud.